Täna oli siis esiteks “Võtame lapse tööle kaasa päev” (nagu ka video jupist kuulda ja näha) . Ja teiseks “Saame raamatupidajaga kokku ja õpime natuke selle külje pealt asju ajama” päev. Aga kolmandaks ülimalt põnev potentsiaalsete kontoripindade vaatamise päev!
Mu asendamatu assistent (kellest ma ausõna peagi ka pisut pikemalt pajatan leppis meile maakleriga kokku nelja ruumi vaatamise. Ütlen ausalt, sealt me lemmikut ei leidnud.
Alustava ettevõttena ei saa me endale ilmselgelt suuri kulutusi lubada ja see, mida endale luba saanuks oli põhimõtteliselt pisike akendeta ruum kuskil kolmanda korruse sügavustes. Kahel pool teistes kontorites olid muuseas koerad! (Lisaks inimestele muidugi.
Alguses mõtlesime, et olgu pealegi. Lepime nende tingimustega, küll hiljem saab kolida. Õue päevavalguse kätte jõudes saime aga aru, et aknata ruumis me end väga hästi ei tunneks. Juba praegu annavad silmad märku, et palju arvutit ei ole just lemmik. No ja kui kogu seda asjaajamist peaks tegema lambivalgel, siis oleks asi veelgi hullem.
Ja just siis, kui me seal seisime ja oma võimalusi arutasime, lähenes meile sõna otseses mõttes saatus! Tegelikult mitte nii dramaatiline olles, siis üks vana tuttav läks juhuslikult mööda.
Ei hakka praegu pikemalt sellesse teemasse laskuma, aga väga tõenäoliseks muutus seoses sellega võimalus, et oleme juba hiljemalt paari nädala pärast oma ideaalilähedases kontoris, mille saame mõistliku hinnaga ja mis asub just meie valitud piirkonnas!
Niisiis, kui kõik läheb nii nagu loodame, siis saan peagi teile näidata pilti meie kontorist ja rääkida ära ka loo, kuidas saatus lihtsalt TAHTIS, et sinna jõuaksime!
Olgu teil kõigil imeimeline kolmapäeva õhtu! Ja nagu üks mu kursavend kunagi igal jumala kolmapäeva õhtul sedastas – töönädala selgroog on murtud!
