Võta aega puhata, muidu paneb elu su ise pausile!
Kui oma ettevõttega alustasin, ei loonud ma illusioone. Tööd tuleb teha ja palju. Iga projekti käima tõmbamine võtab aega ning energiat. Eks lähedased ikka muretsesid, et pingutan üle. Rabelesin mitmel rindel kuude kaupa 12 tundi ööpäevas ilma vabade nädalavahetusteta. Ütlen ausalt, see oli raske, aga mitte üleliia.
Ega ma ei mõelnud sellele, et ise koguaeg näiteks abikaasa tervise pärast muretsen. Meie vanuses kuuleb üha enam juhtumitest, kus noored terved inimesed lihtsalt lund rookides või muid igapäevaseid tegevusi tehes kokku kukuvad ja läinud nad ongi. Igaveseks. Siis oled šokis. Mõtled, et jah, ennast peab ikka hoida, sest tervis on kõige olulisem.
Ja nii, kuni järgmise tööpäeva hommikuni, kus muud mured on tagaplaanil ja ära tuleb teha kõik see, mida amet parajasti nõuab. Pärast 10 lastega kodus oldud aastat oli suurepärane ennast lõpuks taas produktiivsena tunda. Sest ega see laste kasvatamine ja majapidamine on ju imelihtne 😊. Igatahes oli see teistsugune tunne. Isegi teistsugune, kui varasemad töökogemused. Tegin ju kõike ise, vastust andsin vaid endale ja nüüd on ka pere, kelle nimel pingutada.
Eks need süümekad tulid ka. Lapsevanema elu ongi minu kogemuse järgi üks pidev süütunde ja suurte otsuste jada. Iga väiksemgi detail tundub elutähtis. Kui oled palju tööl, siis tunned end süüdi, et pere jaoks pole piisavalt aega. Kui tööd ei raba hommikust õhtuni, siis on kehva tunne, et ei saa lastele ilusaid asju lubada. No ja nii edasi, eks iga vanem teab…
Aga põhimõtteliselt tundsin ennast ikkagi hästi. Olin tubli, tegin palju, jõudsin palju, asjad edenesid. Tundus, et see ongi lineaarne protsess. Noh, et rapsin aastake. Selle ajaga ehitan vundamendi. Edasi saan juba hakata puhkust võtma, vähemalt töövabu nädalavahetusi teinekord. Vaikselt arendan edasi, hoian masinat töökorras.
Teate mis, see ei ole üldse nii! Lineaarsusega pole siin mingit pistmist. Asjad käivad üles-alla, olukorrad muutuvad, inimesed on erinevad. Tihti ei olene kõik isegi sellest kui hästi sa oma tööd teed. Ette tuleb täiesti uskumatuid olukordi ja ettearvamatuid indiviide. Eks nende eest reeglina targemad hoiatavad ka, aga igaüks peab oma ämbrid ise läbi kolistama.
Need kaotatud summad kirjutad siis elukooli õppemaksu reale, nagu mu isa ikka öelda armastab. Kui tuttavale ühest huvitavast olukorrast rääkisin, siis vastas ta, et eks ettevõtluses tulebki hakkama saada erinevate inimestega. Leppida nende vigadega ning kõigele vaatamata ise endast parim anda. Aga siis selguski, et sellest on mõnikord vähe.
Ütlen ausalt, see väsitab mind näiteks palju rohkem, kui töö tegemine. Mulle meeldib, kui on konkreetsed ülesanded, ma teen need ära. Kui klient või koostööpartner on rahul, siis saab tema hea tulemuse ja mina kodus leiva lauale. Lihtne! Kahjuks mitte alati.
Kogu selle jama peale tundsin ka mina lõpuks, et enam ei jaksa. Aga samas ei raatsinud päris puhkust ka võtta. Töö tahtis ikkagi tegemist. Aga siis juhtuski elu. Esiteks väänasin oma jala nii õnnetult välja, et kahtlustasin luumurdu. Õnneks selgus EMOs pärast nelja tunnist ootamist, et nii hull see asi ikkagi pole. Samas valu see ära ei võtnud ja paistetust ei alandanud.
Veel enam kui nädal hiljem olen voodikontoris ka praegu neid ridu kirjutades, aga vahepeal tulid ju pühad ka peale ja kuigi ma eelnevalt ei plaaninud sel ajal väga puhata, siis kõigi viimaste nädalate kogemuste ja juhtumiste valguses kujunes jaanidest täielik mitme päevane „juhtmed seinast“ aeg. Lihtsalt tundsin, et ei jaksa enam. Ja puhkasin. See oli imeline!
Neli päeva jalad nö. seinal. Meil oli võimalus veeta need paigas, mis minu arvates üks ilusaimaid maailmas. Jõe kaldal. Inimestega, kes mulle päriselt ka meeldivad ja kes minuga koos olla tahavad. Oma perega. Süües, juues, päikest ja soojust nautides. Kaua magades, mitte kellelegi mitte millegi kohta aru andes.
Elu kirjutaski mulle puhkuse välja just siis, kui mu keha ja vaim seda nõudsid. Ilma, et ma küll ise oleksin saanud aega või kohta valida, aga takkajärgi vaadates – ega poleks ise ka paremini valida osanud. Vähe sellest, plaanin lähinädalatel veelgi puhata. Juba valmistungi selleks vaikselt. Mitte midagi suurt, lihtsalt rohkelt vabadust ja palju und. Mõnus aeg pere ja sõpradega.
Ma nüüd pole päris kindel, kas siit pikast jutust see lühike mõte ka välja tuli. Igaks juhuks toon selle eraldi välja. Ettevõtjana ei kirjuta keegi teine sulle ette, millal pead puhkama ja millal mitte. Aga selge on see, et kui tunned et puhkust on tarvis, siis tuleb seda ka endale lubada. Muidu korraldab elu sulle varem või hiljem selle ise. Samas kui on tunne, et just praegu tuleb tööd teha nii, et ninast veri väljas, siis tuleb ka seda tunnet ära kasutada ja motivatsioonist viimast võtta.
Koguaeg on parim aeg just selleks, mida sisetunne ütleb. Ilusat puhkuste aega kõigile! Nii neile, kes suvest viimast võtavad kui ka neile, kes eelistavad kontoris rahulikult oma asja teha! 😉
